Saturday, January 3, 2015

2015 - õppimise ja õpetamise aasta

Uut aastat on olnud juba 3 päeva. Selle aja jooksul olen ma 3 korda trenni teinud ja tihedalt mõelnud. Parimad mõtted tulevad ikka joostes. Huvitav on see, et mõte hakkab tööle alles peale neljandat kilomeetrit. Enne seda on kannatus ja piin. Aga kui see piinarikas algus üle elada, siis võibki jääda jooksma. Kilomeetrid lähevad mõteldes ja enda imestuseks olen juba tunni jooksnud.

http://s2.quickmeme.com
Aga millest ma mõtlen? Mõtted keerlevad tihti autoorienteerumise ümber. Olen selgusele jõudnud, et 2015 aastal ma väga autoorienteerumistele kui võistlustele ei panusta. Eelmine aasta näitas, et huvi võistluste ja võistlemise vastu on suhteliselt nigel ja seega pole väga mõtet lolli mängida. Küsides osalejate arvamust, sain tagasisideks kaks vastust. Kumbki ei andnud päris selget pilti ja kahe osaleja arvamuse järgi ei saa ka väga seisukohti kujundada. Seega võtan see aasta vaiksemalt ja vaatan kuidas teistel läheb. Ja teisi tegijaid on hetkel mitmeid

Tänase seisuga on pildil Hulkuri Karikasari autorienteerumises. Hetkeseisuga on toimunud kaks etappi ja viis etappi on veel ees. Sarja veab Jüri Roost ja järgmine etapp peaks toimuma Pärnus juba 14. jaanuaril. Võimalik, et Seiklusministeerium on sellel võistlusel ka stardis. Tegemist on sellise sarjaga, kus võistluse võidu määrab suuresti õnn ja nutiseadme olemasolu. Esimesel etapil suutsin üksi sõites tulla kõrgele kolmandale kohale 14 tiimi hulgas. Teine etapp toimus Viljandis ja sellele ma kahjuks ei jõudnud. Osalejaid oli seal stardis 8 tiimi. Olin samal ajal küll Viljandis, aga ühte teist autoorienteerumist korraldamas. Hetkeseisuga on Hulkuri sarja kimbutamas autoorienteerumise suurim probleem - osalejate puudus. Eks aeg näitab, kas Jüri suudab starti tuua rohkem rahvast ja kas sari lõpuni vastu peab. Igaljuhul soovin Jürile edu ja kordaminekuid. Kellel on huvi selle sarja vastu, siis võib külastada sarja kodulehte - http://www.streetmoto.ee/hulkur

Teine sari, mis peaks olema tänaseks paberile saanud on endine Rajaajaja Karikasari. Sellel aastal alustab sari uue hooga ja kannab nime Eesti Autoorienteerumise Karikasari. Võistlusi peaks olema sellel aastal vähem kui eelmisel aastal(Eelmine aasta pidi algselt olema 11. etappi. Neist mitu jäi ära ja paljude kuupäevad ja korraldajad muutusid. Seega segadust oli palju ja seegi oli üheks põhjuseks, miks osalejate arv väga väikseks muutus). Minu soovitus oli selleks aastaks 5 etappi, aga eks ole näha, mida Gert Peakorraldaja Silling välja nuputab. Nagu ka varasematel aastatel, võtan ühe etapi korralduse enda peale ja sellel aastal püüan korraldada joon-orienteerumise etapi. Millal ja kus, see selgub lähima nädala jooksul. Jätan hetkel saladuseks ka sarja teised muudatused ja annan neist teada siis kui asi on Gerdi poolt valmis küpsetatud. Kui huvi, siis asjade käiku saab jälgida autoorienteerumise kodulehelt - http://www.autoorienteerumine.ee

Kolmas, neljas, viies ja kuues üritus, mis võiks autoorienteerumise valdkonda kuidagi minna ja osalejate pärast konkureerida on Uunikute Talveralli(Vanade autode joonorienteerumine legendi järgi), Tarvitet Massinate Väljasõit(Vanade autode joonorienteerumine Hiiumaal), Streetmoto orienteerumissari(Motoorienteerujate sari), Party Safari autoorienteerumised.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegevust jagub ja pole erilist mõtet veel ühte konkureerivat sarja või võistlust käigus hoida. See ongi üks põhjus, miks Seiklusministeerium hoiab sel aastal madalat profiili. Või kas siiski hoiab?

Viimased 3 aastat on õpetanud nii ise võistlustel autorooli keerates, kui teistele autoorienteerumisi tehes, et kogu süsteemil on üks suur puudus. See puudus on KOGEMUS või OSKUS sõita, planeerida ja analüüsida. Koguaeg käib sõit võidu ja hea tulemuse peale, aga kuidas tulemust saavutada, see ei oma erilist tähtsust. Olen ise läinud starti mõttega, et vaatame mis saab ja ju võistluse käigus saab asjad toimima. Tihti tuiskan rajale ilma eelneva eeltööta, raja planeeringuta ja oskuseta arvutada keskmisi kiirusi. Puudu tuleb ka teadmistest, et mis programmi ja kuidas keskmise kiiruse arvutamiseks kasutada ja kuidas käituda siis, kui olen teinud vea teevalikul ja pean tagurdama. Segadust tekitab see, et kes läheb punkti võtma kas juht või kaardilugeja. Viimaseid joon-orienteerumisi olengi sõitnud tunde järgi, et äkki läheb täppi. Usun, et minuga sarnaselt mõtlejaid on väga palju ja see on ka üks põhjus, mis ei tulda orienteeruma.

Jooksurajal suures tuules ringe nühkides mõistsin, et viimased aastad on mäng käinud valesse väravasse ja hea paralleeli saab tuua tava orienteerumisega, kus iga nädal on päevakud(Rada, kus on punktid maas ja saad testida oma vormi, kaardilugemisoskust, suunavalikuid ja muid elemente). Päevak on võimalus vormi kontrolliks ja enda proovile panekuks enne suuri võistlusi. Koht, kus saad harjutada ja proovida erinevaid lahendusi.

Seega on viimane aeg autoorienteerumise päästmiseks ja järeltulevate põlvkondade treenimiseks. Hetkeseis ongi selline, et uusi tulijaid peale ei tule ja iga aasta langeb mingi osa vanu olijaid lihtsalt ära. Lähtudes selle postituse pealkirjast - Õppimise ja õpetamise aasta -  võtan enda õlule autoorienteerumise tehnika õpetamise ja seda päevakute vormis. Hakkan suureks õpetlaseks Platoni ja Sokratese kõrval(Vähemalt oma arust)

http://funny.desivalley.com
Minu plaan näeb ette Tallinna linnas ja lähi ümbruses autoorienteerumise päevakute korraldamist just autoorienteerumise elementide pingevabaks harjutamiseks, tehnika testimiseks ja juhi/kaardilugeja omavahelise pingevaba koostöö harjutamiseks. Päevakul peetakse tulemuste arvestust, kuid auhindu ei jagata ja tegemist on kohaga, kus iga etapp peaks õpetama midagi uut. Suure rõhu panen just keskmise kiiruse, joon orienteerumise, legendi järgi sõitmise, hobuseraudade jms peale. Teine suurem teema on võistlusauto ja selle sisustus, ehk mis auto orienteerumiseks valida, mis abivahendid sinna paigutada, kuidas paigutada ja mida tuleks silmas pidada mugava töökeskkonna saamiseks.(Täna on olukord selline, et osalemas käiakse oma igapäeva autoga, aga kas on mõeldav, et Ott Tänak läheb võistlema oma pereauto Toyota Corollaga? Ega väga mõeldav ei ole? Sirvides Põhjamaade autoorienteerumise foorumeid on igas foorumis autode rubriik, kus räägitakse, ehitatakse ja tehakse autot autoorienteerumisele sobivaks) Õnneks on päevakul hea see, et osalema võid tulla tavalise (pere) autoga ja kuna harjutada saab linnatänavail, siis ei ole ka ohtu autot tolmuseks saada ja kriipida. Treenima võib tulla ka uunikum autoga, kartmata selle väärtuse langust. Iga etapi eel või järel saab toimuma "workshop" ehk töötuba, kus keegi targem inimene räägib oma kogemustest, autost, abivahenditest ja annab kasulikku nõu. Päevakud on plaanitud kahes osas. Kevadine ring ja sügisene ring. Mõlemas ringis toimub 6 päevakut. Päevakud saavad toimuma kaks korda kuus ja alustan nendega märtsi lõpus. Päevakud saavad toimuma pühapäeva õhtuti ja raja pikkus on orienteeruvalt 1 tund. Päevakute osalustasu on sümboolne ja mõeldud korralduskulude katteks. Esimene päevak on kõigile huvilistele ilma rahata.

Loodan, et läbi harjutamise ja elementide praktiseerimise saame endale tugeva ja oskusliku autoorienteerujate seltskonna, kes ei jääks häbisse ka Põhjamaade autoorienteerumise sarjades ning tuleb võistlema ka Eesti võistlusele. Ja just võistlema, mitte kobina peale tulemust tegema, et äkki seekord veab.... ei vea - HARJUTAMA PEAB!

Ja eks mul endalgi ole selle projektiga rauad tules. Läbi harjutamise loodan saada veelgi paremaks rajameistriks ja omandada oskusi, millega suudan pakkuda meeldejäävaid elamusi, põnevaid radade variatsioone ja emotsioone nii uutele kui vanadele olijatele.

Päevakute kalender on järgmine:

Kevadine ring

29. märts
12. aprill
26. aprill
10. mai
24. mai
07. juuni

Sügisene ring

23. august
06. september
20. september
04. oktoober
18. oktoober
01. november

Aitab mudaliigas trampimisest, aeg on viia Eesti Autoorienteerumine uuele tasemele. 

Tore oleks kommentaarides lugeda arvamusi ja ettepanekuid töötubade teemade, võistlus formaatide ja muu päevakutega kaasneva info kohta. Äkki on kellelgi häid ettepanekuid, ideid või soove, mida saaks päevaku raames teoks teha.





7 comments:

  1. Joonas, kui Sul peaks minu abi vaja olema eks anna teada.

    Raul aka Allveelaevnik

    ReplyDelete
  2. Ma lähen nüüd poodi ja ostan mütsi. Ja siis võtan selle Joonase ees maha!

    Aga mõnda punkti kommenteerin. Kui me räägime sportlikus sarjas hea tulemuse saamisest, siis selleks on vaja:
    - kiiret, väiksemat sorti veidi kõrgemat autot
    - head kaardilugejat, head pilooti
    - ideaalset toimimist võistlusrajal (üks ei unusta mis teine on öelnud)
    - eksimuste minimeerimist (tihti piisab ka ühest suuremast veast (üle 5 minuti ajakadu), et esikolmikust välja kukkuda.

    Kui aus olla, siis mina igatsen taga enda alustamise aegasid, kus said kaardi,. olid põnevust täis, sõitsid metsa, kobisid autost välja ja tuhnisid nagu noor metssiga ringi, et kus on punkt. No ja kui leidsid, oli rõõmu kõrvuni. Tõsi, sellega kaasnes ka teine pool - tulemuste arvestamisel selgus, et sul on punkte 3 korda vähem kui esimestel...
    Kuidas tuua see põnevus tagasi, samas hoides ka edetabelit, mis on pinge tekitamiseks vajalik, mina ei tea. Kui keegi teab, palun öelgu.

    Nüüd edasi - auto hoidmisest ja seetõttu võistluste toomisest linna. Antagu mulle andeks aga see on paha-paha. Ma olen Tallinna mikrorajjoonides tipptunni ajal punkte otsinud - annaks Jumal et enam ühtegi sellist võistlust ei tuleks. Ja mis puudutab auto hoidmist siis tuleks siin vahet teha - auto on tarbeese. Kellel AO meeldib hobina, see võib osta teise auto kõrvale. Või osta sellise auto, mis kannatab mõlemat. Aga rääkida võistluse käigus auto hoidmisest on umbes sama kui öelda partnerile seksi ajal "kuule, võtame veidi vaiksemaks, ma pean õhtul poistega kossu minema veel mängima ja ei taha end ära väsitada...

    Päevakud on põnev mõte. Aga inimene tahab siiski end teistega ka võrrelda ja mingit edetabelit, et tekiks pinge. Orienteerumispäevakutel ei jagata küll medalikohtasid, ometigi koonduvad tulemused aastaarvestusse. Ma kardan, et ainuüksi 1 tunni "kogemuse" pärast ei viitsi paljud end mobiliseerida. Aga kui ei proovi, ei saa ka teada. Meie igatahes üritame kohal olla - saab ju lapsed nendel päevakutel seni neile keelatud maale kaasa võtta - ehk on see ka üks bonustest.

    Aga rääkides kogemuste hankimisest ja õpetamisest - ma pakun välja ühe ürituse, mida ma juba väiksemas seltskonnas promosin aga jäi aastavahetuse tuhina kiirete aegade tõttu ära. Ma tahaks vähemalt seda põhjusena loota, mitte huvipuudust.
    Enivei - kui on huvilisi, kes tahavad ala õppida ja kogemusi saada, või pole seni julgenud rajale tulla - teeme ühe võistluse, kus me segame ära ekipaažide sisu. Ehk siis anname kogenud ekipaažist kaasa kaardilugeja ja üksi jäänud piloot võtab kaasa algajamad kaardilugejad. Sest enamasti oskab ka karikasarja esikümne piloot algajat kaardilugejat päris palju juhendada. Ma muidugi ei tea, kes esikolmiku autosse julgeks istuda aga... :)
    Ja neid kooslusi võiks vahetada kolm korda võistluse käigus.

    Arvake midagi.

    ReplyDelete
  3. Tere Raul. Sinu kogemus kulub marjaks ära. Annan teada, kui su abi vaja läheb.

    ReplyDelete
  4. Ahjaa, avan ka veidi tagamaid, miks Joonas otsustas sel aastal oma sarjast loobuda.
    Ei Seiklusministeerium ega Rajaajaja ei ole korraldanud AO-d raha pärast. Arvata, et AO korraldamine teeb rikkaks on väga vale. Pigem tuleb olla õnnelik, kui korralduskulud tagasi saab. Teisalt on osalejate vähesus mõlemale sarjale hukatuslik.
    Rajaajaja motiiv on olnud seni sportliku AO elushoidmine - 10 aastat tagasi oli tavaline, et ühel võistlusel osales 40 ekipaaži. Ei tahaks, et see ala üldse eestist kaoks.

    Seega leppisime selleks hooajaks Joonasega kokku, et proovime need kaks sarja ühendada Eesti Karikavõistluste alla. Ja oluline osa selles on vabaklassi hoolikam kaasamine ning nendele omaette karikatabeli pidamine. Mis tähendab seda, et need seltskonnad, kellele meeldib käia suurema seltskonnaga orienteerumas, saavad seda teha samal viisil edasi ning osalevad ka karikaarvestuses. Tõsi - see sari saab olema sarnane Seiklusministeeriumi viimasele võistlusele Haapsalus - täpselt kaardi järgi. Sest me eeldame, et paremusjärjestus peaks selguma siiski inimeste oskuste järgi, mitte sõltuma õnnest, kes kuhu punkti sattus, et mõistatus või ristsõna paremini laheneks.

    ReplyDelete
  5. Kirjutasin just pika jutu aga poolel teel läks see kaduma. Seega lühidalt:

    Päevakud on hea idee. Kaardi järgi sõitmine (valik/suund) on parem kui joon/hobuserauad seega võiksid päevakutel ikkagi mõlemat pakkuda (näiteks 50/50). Minu meelest on õige orienteerumine kaardi järgi. Seda oskust saab kasutada ka igal pool mujal

    1 tund võib olla lühike sest just siis kui hamba verele saad lõppeb võistlus ära. Samas on see hea võimalus harjutamiseks. Isegi võiks tulla oma noort kaardilugejat koolitama sinna.

    Head on need orienteerumised kus on ka maastikupunktid (orienteerumiskaardiga). Autost (peatumata) punktide võtmine on igav. Samas suhe peab olema paigas, et piloodil igav ei hakkaks.

    Võistlus peaks olema tehtud nii, et paremust ei määraks see kellel kiirem auto vaid parem strateegia ja veavabam sõit. Ehk siis GPS vms vimkad, et poleks arutut kihutamist.

    Lisaks võiks sõidud olla linnast väljas. Või kui linnas siis peaks olema keelatud puntide paigutamine õuealadele ning autodega sealt läbi sõitmine.

    Õnnefaktori olemasolu vajalikkust ei soosi. Kõigil võiks olla võrdsed võimalused. Samuti eelistaks sõite kus elektroonilised abivahendid ei ole lubatud (või neist pole lihtsalt kasu). Loomulikult on sihtrühm ka sellistele asjadele seega midagi võiks vahest ju ka neile pakkuda.

    Ise pole kunagi tulemust taga ajanud seega karikasarja olemasolu väga ei tõmba. Loomulikult hea koht on ikka eesmärk aga see ei tohi varjutada emotsiooni, mis saad enda proovilepanemisest ja heast sõidust.

    Asi mis häirib on mõnede kaasvõistlejate ebaviisakus aga selle vastu ei saa korraldaja midagi väga teha. Ega inimese iseloomu ei muuda. Iga rikkumise vms ebaviisakuse peale kaebama minna või seda üles filmida pole ka väga mõtet.

    Ja vast kõige parema emotsiooniga sõidud on olnud Retrod. Ja ikka need kus on olnud ainult Retro klass. Aga kui osalejas puuduvad siis pole midagi teha.

    Ahti @ loodan ikka rajale naasta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh Ahti väga pika ja sisuka tagasiside eest. Sul on head mõtted ja väärt ideed.

      Delete
  6. Ai, põrgut, Joonas.
    Palun jäta see lõpetamise (õpetamise) jutt katki.
    Peale 4. jooksukilomeetrit tuleb tempot lisada, et lollid mõtted pähe ei tuleks.
    Ma olen üks nendest (amatööridest), kes tulemuse peale ei sõida ja kes iga punkti leidmise peale eufooriasse satub. Seepärast ma AO-l käingi.
    Võrdlus käib igal võistlusel ainult iseenda eelmise korra sooritusega. Umbes nii, et kas õnnestub vältida pooletunnist viga või mitte.
    Üldarvestuse koha pealt arvan, et vabaklassis ei peaks autojuhil ja kaardilugeja(te)l eraldi punktiarvestust olema. Mina oma naisega, vahetame niikuinii tihti kohti (asi selles, et ta on mõlemas osas parem kui mina), aga punkte saame rohkem, kui tema roolib :)
    Ära jäta vabaklassi mängust välja.

    ReplyDelete