95-ga linnas

Meenutus 2014 aasta algusest.......... 

Oli mõnus teisipäeva õhtu. Ilm oli soe, aga natukene niiske. Otsustasin üle pika aja oma masina kuumaks ajada ja minna kihutama. Sain üsna ruttu hoo üles ja kihutasin kesklinna poole 95-ga. Mootor töötas hästi ja kiirus oli täitsa ok. Varsti hakkas tunduma, et mootor ei saa piisavalt õhku ja Tallinna Vanalinnas jäi 95 ikka mootorile natuke paljuks. Lisasin vett, mootor oli ikka kuum. Pidin vahetama käiku ja suure punnimise peale sain ka mäest üles....

Koht, kuhu ma suure punnimisega jõudsin oli Lindamägi: 

Lindamägi ja kuju Tallinna Vanalinnas

Kui sa arvad, et ma olen ilge liiklushuligaan, siis pean sind kahjuks kurvastama. Viimasel ajal on autosõitu olnud suhteliselt vähe ja enamuse ajast olen ma kas rullidel või sõtkelaual. Siiski on 95 kilo reaalsus, mis mul kukil istub ja sõidud raskeks teeb. Allamäge pole hullu, aga mäest ülesse on hoopis teine tera.

Võtsin endale aasta alguses eesmärgiks, et märtsi lõpus on kaalul 78 kilo. Märts on läbi ja kaalul on endiselt 95. Ega ma jaanuaris ja veebruaril eriti vaeva ei näinud. Veebruari lõpus võtsin ennast käsile ja treeningpäevik näitas märtsi kuu saavutuseks 30 treeningut, 344 km, 20480 kcal ja 39 tundi 45 minutit treeninguid. Kõik treeningud sai viidud läbi madalas pulsitsoonis ja põhja ladudes. Lihtne matemaatika näitab, et kaalulanguseks on vaja kulutada rohkem kaloreid kui sisse tööd.

Oi, kuidas mulle meeldib süüa :)

Seega jäi kaal ikka samaks nagu kuu alguses.............

AUGUST 2014

Mõnus suvi, uus kodu, palju õlut ja rohkelt grilli. Elu on ikka lill. Lill seni kuni kaalule astuda. Kaalul on 98,7 kg. Ega ma mingi kaalujälgija ole ja kaalu pärast ei põe. Kõht on küll kole suur, nagu arbuus ja jääb kõigile ette. Mitte mulle, vaid tuttavatele Hiiumaalt. Kõigil on midagi öelda. Vaadaku parem ise ennast.

Augustis tabas mind valus löök. Siit ilmast lahkus mu väga kallis vanaema. See pani mind tõsiselt järele mõtlema. Ta oli suhkruhaige ja just rasvumine kõhu piirkonnas on suhkruhaigust soodustavaks teguriks. Mõtlesin, et aitab jamast ja asusin usinasti treenima.

August - 26 treeningut. 22,5 tundi trenni. Läbitud 348 km ja kulutatud kaloreid 18200. Enamus trenne toimus rullidel või rattal ja kaalu kaotus oli 0.

September - 16 treenińgut. 16 tundi trenni. Läbitud 184 km ja kulutaud kaloreid 10630. Treeningutest poole moodustas jooks ja teise poole ratas.

Septembris oli trenne vähem kuna oli peal kerge tõbi ja üks nädal jäi treenigus vahele. Õnn oli see, et kaalust kadusid esimesed kilod. Kaalu kaotus septembris oli 2,5 kg.

Oktoober - 18 treeningut. 13,5 tundi trenni. Läbitud 129 km ja kulutatud kaloreid 10190. Kõik treeningud olid jooks ja see andis ka tulemust. Kaalust kadus 3,5 kg ja oktoobri lõpus näitas kaal 92,7

November - 11 treeningut 7,5 tundi trenni. Läbitud 66,5 km ja kulutatud kaloreid 6307. Kõik trennid oli jooks, aga novembri kaks viimast nädalat läksid jälle aia taha. Lõikasin varba küüsi ja läksin hoogu. Lõikasin sisse ja sellest tekkis nädalane paus, kus ei saanud korralikult käiagi. Teine nädal läks raisku erinevaid üritusi ette valmistades. Siiski suutsin oma suurt sööma isu kontrollides kaalule saada numbrid 88,9 kg. Eelmisest kuust 3,8 kg kergem. Pole paha. Kuna novembri lõpp ja detsembri algus olid väga töised, siis olin lõpuks tühi nagu sidrun. Energia oli nullis, tuju nullis ja tabasin end taas sööma orgialt. Sisse läks kõik, mis oli söödav.

Detsembri esimese nädala lõpuks oli kaalul taas 92. Teine nädal läks ka samas taktis. Süües kõike ja ohjeldamatult ja ilma trennita. Õnn, et kaal ei muutunud. Kolmandal nädala suutsin end kokku võtta ja alustada taas liikumist.

Nagu tavaks on saanud, siis enamus inimesi teeb veel aasta lõpus plaane ja genereerib lubadusi. Lubadusi uuest aastast heaks hakata. Ka mul on plaanid. Rõhutan, et just plaanid, sest lubadusi ma ei anna. :)

Plaanis on parandada oma tervislikku seisundit ja viia kaal aprilli lõpuks 78 kiloni. Täpselt nii palju kaalusin ma enne Tallinnasse kolimist. Kuna kaal on timmis, siis suudan ka kiirelt liikuda. Plaan on vältida vigastusi ja mais toimuval Hiiumaa MV orienteerumises tuua koju meistritiitel. Hiiumaa meister on ikka hea olla. Unistama peab suurelt :) Tegelikult on plaanis tuua koju kolm kulda. Võtaksin kullad orienteerumise lühirajalt, tavarajalt ja teatest. Teates loodan, et mu paariliseks tuleb Kaarel "Maratonis Rio Olümpiale" Barinov. Temaga paaris olles, on tulnud kaks Hiiumaa meistritiitlit. 2014 aastal me kahjuks starti ei jõudnud, ehk järgmine aasta. Ega see kuldade hankimine eriline meelakkumine ole. Kuuldavasti on ka paljud teised paksukesed treeninguid alustanud ja tõotab tulla põnev aasta tiheda konkurentsiga.

Kutsun kõiki orienteerumishuvilisi Hiiumaale orienteeruma. Hiiumaa Orienteerujate Klubi(HOK) kodulehele peaks varsti tekkima ka 2015 aasta kalender. Siis saate ka oma plaane rihtida ja tore oleks võimalikult palju rahvast Hiiumaa põnevatele orienteerumisradadele meelitada. Viimastel aastatel on see osalejate arv ikka väga nigel olnud.

Kuna 2014 on liikumisaasta, aasta lõpuni ei ole enam palju jäänud, siis võta end kokku ja hakka liikuma!

Dacia Sandero - Auto mis kestab

2013 aasta kevadel sai mul läbi pikk eksirännak kasutatud autode maailmas. Peale ebaõnnestunud valikuid, kus üks auto tossas nagu korsten(Mazda 626) ja teisel purunesid sidur, hooratas, turbo ja mootor(Toyota Rav4), otsustasin teha kannapöörde. Mõtlesin, et aitab jamast! Tahtsin saada autot, mis on täitsa uus, garantiiga ja võimalikult odav.

"Remondirõõm" - Toyota pidi ju kõige töökindlam auto olema?

Ühel lumisel hommikul sain kätte oma uue sõbra -  Dacia Sandero. Auto, mis oli seisnud unustatud proovisõiduautona City Motorsi tagahoovis ja millest polnud isegi müügimeestel aimu. Kuna tegemist oli proovisõiduautoga, siis olid sellel autol kõik lisad ja mugavused, mida Daciasse tol ajal võimalik panna oli. Toon siis välja erilisemad:

Minu autol on kesklukk ja signalisatsioon. Mul on raadio ja salongi valgustus. Esimestes ustes on kõlarid ja taga on kõlarite valmidus. Ees on elektriaknad ja tagaklaasil on soojendus. Kõrvalistuja istet saab reguleerida ja tagumise istme seljatugi käib alla. Mul on isegi udutuled, peeglid ja stanged on kere värvi(vot see on tase). Mul on suured 15 tollised rattad ilukilbiga. Mul on salongis porimatid ja autol on küljes porikummid.

Tekib küsimus, et tavalises muud marki autos on need ju elementaarsed asjad? Jah, aga tavaline Dacia on just ilma nende asjadeta. Ja iga asi maksab oi oi kui palju juurde. Esialgu läksin salongi sooviga, saada kõige odavama ja ilma ühegi lisata masina. Hetk vaikust ja sain kurva uudise. Kui mul pole kohe 7500 eurot välja käia, et auto välja osta, siis pean valima kallima mudeli. Odavaimat mudelit ei saa liisingusse võtta, kuna sel puudub signalisatsioon ja kesklukk. Uksed käivad võtmega ja tagumiste uste lukustamiseks pead ennem seest ise uksed lukku vajutama(Täpselt nagu mu 72 aasta sigulil).

Ja kui ma elementaarsed lisad autole juurde olin küsinud, maksis auto juba 7500 asemel 12000 ning ma loobusin mõneks hetkeks. Päev hiljem jäi City Motorsi kodulehel silma kasutatud autode rubriik ja sealt ma oma auto leidsingi. Läbisõiduks oli 8000 ja autol oli vanust 10 kuud. Garantii kehtis veel 4 aastat või kuni 100000 km.

Selline nägi ta siis algselt välja. Päris sportlik välimus.

Jah, väga paljud naersid mu üle, et sellise auto endale ostsin. Aga mul ei olnud vaja riistapikendust vaid Sõidu Riista punktist A punkti B liikumiseks võimalikult soodsalt. Ja selleks on see auto nagu loodud. Autol puuduvad keerulised lisad, mis võivad katki minna. Auto on suhteliselt ökonoomne(1,2 liitrit ja 52 kw). Autol on piisavalt kõrgust, et läbi pori kimada.

Tööloom on taas oma ülesande täitnud. 

Aeg läks edasi ja otsustasin auto väärtuse säilitamiseks ja natuke ka reklaamiks auto ära kiletada. Porised teed ja tihe oksapesu ei mõju just külgedele kõige paremini. Parima pakkumise kleepimiseks tegi reklaamiagentuur MustMuna. Nende esialgne disain oli väga niru ja pidin ise uue kavandi valmis genereerima. Peale 2 kuust kirja vahetust läks auto kiletusse ja sai endale uue välimuse. Lõpptulemus oli päris edev ja mina olin igaljuhul rahul. 

Täitsa hästi kukkus välja

Peale mõnigast sõitmist avastasin, et kiletamisel on tehtud palju praaki. Osa kohti on lahti ja osa on pandud lappidest kokku. Igaljuhul olin pettunud ja võtsin ühendust kleepijatega. Vestlus on rahulik ja diskusioon edasiviiv. Tunnistati tehtud vigu ja auto sai 2014 aasta sügisel selga uue kuue.

Detsembri alguses täitus autol suur juubel. Spidomeetrile kerisid numbrid 50000. 

Uhke värk! Pidin pildistamiseks isegi seisma jääma.

Tänaseks on see number juba 52000. Tehes kiire arvutuse olen 1,5 aastaga läbi uhanud 44000 km. Ja mida ma olen pidanud sellel autol remontima? Käinud olen kahes hoolduses, kus on vahetud vedelikud ja filtrid. Autol on vahetatud ära üks udutule pirn ja üks rooliots. Kokku on auto hoolduseks kulunud 260 eurot + 2 paari kojamehi ja mõni kanister klaasipesu vedelikku. Garantiid on veel jäänud 2 aastat ja tundub, et tegemist on väärt ostuga. 

Kui keegi tahab odavat ja töökindlat masinat, siis seda autot julgen küll soovitada. Ma ei ole teda just väga mõnusates tingimustes kasutanud, aga siiski on ta mind alati ja kindlalt sihtpunkti viinud. Läbi pori, muda, lume ja jää. Vapralt ja kindlalt!

Motohobi Jõuluseikluse rada planeerimas

Jah, ka kolmel rattal suudab see auto edukalt sõita

NB! Kui sul on peres lapsi rohkem kui kaks ja sa oled ise üle meeter kaheksakümne pikk, siis see auto ei ole sulle. Kui tahad lapse turvatooli lamavasse asendisse panna, siis saad sõita jalad kurgu all. Kui sulle meeldib nii, siis anna minna. Kui ei, siis vali teine auto :)

Appi! Ka mina olen sõltlane. Diagnoosiks Coralis Autoorientalis

Sõitsin õhtul Selverisse piima tooma ja järsku tabasin ennast mõttelt - Ma olen täielik sõltlane.. Ajuvaba, isegi poest piima tuues keerlevad mõtted autoorienteerumise, uute ideede ja tegutsemistuhina ümber. Olgugi, et suus on veel istme maitse päevasest 420 kilomeetrisest ringist - Mäeküla autoorienteerumise punktide maha võtmisest. Olgugi, et ma lubasin, et võtan aja maha ja alustan alles järgmise aasta märtsis. No ei saa, kuidagi ei saa, tahaks teha...

Korraldasin laupäeval Mäekülas Rajaajaja Karikasarja viimase etapi. Pingutasin rajaga natuke üle ja ükski võistkond ei suutnud läbida kogu rada. Distantsi tuli rada maha pannes 204 km ja aega kulus üle 7 tunni. Täpse info saab siit:

Läks vähe lappama... 

Tegelikult olid kõik sõitjad väga tublid ja sellise kehva suusailmaga tehti väga korralikku sõitu. Kuidas kellegil läks saab vaadata siit: http://www.seiklusministeerium.ee/public/tulemused06_12.pdf. Taas olid kõigil osalejatel küljes gps seadmed, et mõõta kiirust ja näha osalejate eksimusi/õnnestumisi arvutiekraanil. Olgu öeldud, et terve võistluse jooksul oli kasutusel kiirusepiirang 70 km/h. Iga ületamine, mis sai fikseeritud, tõi karistuse. Kokku tuli võistluse peale 83 kiiruse ületamist. Neist 33 kuulus ühele ja 32 teisele võistkonnale. Nimesid ei hakka nimetama, aga tulemustest saab seda vaadata :) Kuidas keegi liikus, seda saab vaadata klikkides pildil:

Võistluse algusjärk - Kliki pilti, et näha tervet võistlust

Peale võistlust sai arutatud AO järgmise hooaja teemadel ja autasustasime parimaid(Nii nagu ikka :)). Kell oli 22.30, tõmbasin üritusele joone alla, lõin kõrtsiukse(Mäeküla Kõrts) pauguga kinni ja asusin rada maha võtma. Enne seda sai Gert "autoorienteerumise jumal" Silling kätte Haapsalus metsa jäänud auto esiosa detailid. Kuidas ta pool autot Haapsallu autoorienteerumise rajale jättis? See on müstika, mida peaks lahendama IKS-Vailsi tegelased Mulder ja S-Kalli.

Tõmbasin jalga oma kummikud, ajasin masina soojaks ja tuiskasin rõõmsalt rada maha võtma. Rõõmu jätkus kuni parklast välja keeramiseni. Ilm oli nii udune, teed nii libedad ja taevast sadas midagi väga ebamäärast. Võtsin ära 3 punkti ja loobusin. Sama tempoga jätkates oleks mul hommikuni läinud, arvestades, et raja mahapanek toimus valges ja aega kulus 7,5 tundi. 

Rõõmsa tujuga kihutasin kodu poole, udu oli nii tihe, tuled nii mudased, et tundsin ennast ühe tuntud multifilmi kangelasena.

Jõudsin südaöösel linna ja kruiisisin mõnuga Järvevana teel ja järsku... Oh sa püha püss. 

Sellist ummikut ei näe isegi kella viiese tipptunni ajal. Ligi 20 autot oli pargitud tee pervele ja nende juhid olid Eesti Politsei masinates oma joovet kinnitamas. Olin enese teadmata sattunud aktsiooni "Kõik Puhuvad". Puhusin ka mina kena naispolitseiniku huulikusse(Ikka alkomeetri omasse) ja sain loa jätkata sõitu. Aga, no kuhu sa sõidad kui su ees peatunud 2 autot(Oot-oot enne oli 20, nüüd 2 lisaks = 22?) on taas joobes juhiga ja neid autost välja kistakse. Autod jäävad keset teed ja otsitakse politseinikku, kes need tee pervele pargiks. Peale 15 minutilist seismist ja tasuta kino sain jätkata sõitu.

Kallis eestlane, tahaks esitada sulle küsimuse, mida ilmestab tuntud klipp: 

Nu vot, nüüd jõuan tegelikult selle osani, millega ma seda postitust alustasin. Käisin täna seda rada maha võtmas. Minu arust on see kõige igavam tegevus. Kõik osalejad on rahulolevana(loodetavasti) koju läinud ja sina üksinda võimled seal metsas. Selline kopikas on ees. Istusin tuima näoga auto roolis ja mõtlesin, et vaataks kui kiiresti ma selle raja maha saan võtta. Tegin võistluse iseendaga ja tulemuseks on:

3 tundi kiirem sõit kui rada maha pannes

Ega see võistlus iseendaga nii roosiline ei olnudki. Teed olid ikka jube libedad ja ühes kurvis olev jää koostöös jääl oleva veega viis mu teelt. Tegin kolm spinni ja maandusin taguotsaga(mitte enda vaid masina) madalas kraavis. Sain ise välja ja jätkasin rahulikumas tempos. 

Peale raja mahavõttu sõitsin taas Tallinna poole ja selle tunniga suutsin genereerida nii palju uusi ideid, et süda läks pahaks. Tahaks neid juba rakendada... 

... enne aga pean reedel suuna võtma Viljandisse, et seal panna maha selle aasta viimane autoorienteerumise rada - Motohobi iga-aastane megaprojekt(sellest projektist kirjutan ma juba üsna pea)

10 autot, 6 tundi, 250 km

Kokkuvõtteks võib öelda, et olen haige.. Tänapäeval on väga lihtne endale ise diagnoosi panna. Lähed netti ja vaatad sümptomeid. Minu diagnoosiks on Coralis Autoorientalis(autoorienteerumiste korraldamisest sõltuvuses olev inimene).

Jama jamas kinni - Eesti KÄKIMEISTRID

Jah, elu on üks tore seiklus, kus iga uus päev toob üha uusi ootamatusi. Mõned on head, aga sageli keeratakse sulle kokku paras käkk. Viimane piisk minu karikasse langes Haapsalus autoorienteerumist korraldades. Päev enne võistlust leidsin end olukorrast, kus piduliku bändiga lõpetamise asemel restoranis, pakuti võimalust osaliselt hotelli lobby´s ja osaliselt kuskil kõrvalises (personali)ruumis süüa, parimaid autasustada ja muljeid vahetada. Muide, meil oli kokkuleppe, et täpsustan osalejate lõpliku arvu hiljemalt 5 päeva enne üritust ja esialgu rääkisime osalejatest 100 + rahvast. Kokkulepe oli sõlmitud suuliselt ja 1,5 kuud varem. Päev enne üritust selgus, et kogu hotell on soomlastele välja müüdud ja restorani ning isegi buffee ossa meid kuidagi ei mahuta. Nii tore....

Õnneks tuli viimases hädas appi Cafe Tallinna omanik ja lubas võistluse lõpu teha oma kohvikus Rannarootsi Keskuses. Müts maha mehe ees ja kokkuvõttes võib öelda, et lõpp hea kõik hea. PS! Teenindus ja toitude maitse selles kohvikus on väga kõrgel tasemel ja julgen seda kohta kõigile soovitada. Infot saad: www.cafetallinn.ee

Peale seda jama tabasin ennast mõttelt, et kas tõesti ei saa Eestis partnereid usaldada ja kui pole kirjaliku lepingut, siis sõidetakse sust lihtsalt teerulliga üle? Viskasin pilgu lähiminevikku ja leidsin ennast KÄKKLÄND-ist. Kuna olen juba mõnda aega naisemees, siis heaks näiteks on mu enda pulm, kus "käru keerasid" söögipakkuja ehk moodsas keeles catering(Grillitud köögiviljade asemel vesised külmutatud junnid), peokoht(Järgmisel hommikul pulmalisi sõimates ja raha juurde nõudes. Eriti koomiline oli, et kästi oma prügi ise ära viia) Pühapäeval??? Kuhu????) juuksur(Kokkulepitud pulmasoeng pruudile polnud see, mis olema pidi ja lisaks nõuti poole suuremat summat kui algselt oli kokkulepitud). Aga muidu oli pulm tore :)

Väga mõnusad ja põhjalikult ettevalmistunud "Maanteeröövlid" peatasid me pulmarongi

Teine käkkide laine tuli meelde ühe meeskonnakoolitusega 2013 aasta sügisel, kus kokkulepped taaskord ei maksnud midagi. Situatsioon oli ise järgmine: Soovisin viite 12 inimese telki, mis oleks köetud ja kus sees oleks madratsid. Lisaks soovisin kahte termost kuuma veega. Sain küll mis tahtsin, aga....

Telkide juurde jõudes suitses üks korsten ja termostes loksus külm vesi. 4 jääkülma telki seisid nukrana ja kõigis telkides puudusid madratsid. Oli külm aeg ja klientideks olid enamjaolt naised. Küsimuse peale, et miks 4 telki külmad on, vastati rahuliku südamega, et eks ise kütke. Kel külm, see kütab. Madratsid puuduvad sellepärast, et meil on õppus samal ajal. Hallo?? Aga miks te seda varem ei maininud?? Järsku hakkas õppus??

Nojah, telkide asemel ööbisid osalejad kallis hotellis ja sain hotelliarve 1450-le eurole. Järgmine hommik jätkus koolitus ja kella 9-ks oli tellitud osalejatele 20 jalgratast. Kell oli 9 ja rattaid polnud. Laenutaja ei võtnud telefoni. Kell 11 sain ta lõpuks kätte ja oh üllatust. Ta oli kogemata päevad sassi ajanud ja selle ürituse üldse ära unustanud. Kaks tundi pidid osalejad ilma ratasteta vantsima ja kella 10-ks jõuti poodi, kust hangiti "Sikspäkid" ja sealt edasi oli õudus kuubis. Meeskonnakoolitusest sai skets tuntud Tujurikkuja episoodist, kus purjusujujate koondis basseinis üksteiselt mõõtu võttis. Kes ei tea millest jutt, siis väike mälu värskendus:

Need kaks eelpool toodud näidet on vaid väike osa käkkidest, mis viimasel ajal on kokku keeratud. Kas tõesti ei hooli ettevõtjad oma mainest ja kas on olemas tegijaid, keda võiks usaldada?

JAH on olemas tegijaid, kes hoolivad ja keda võib usaldada. Eestlane, tuntud oma tagasihoidlikusega, ei tõtta eriti kiitma ja häid sõnu ütlema. Sellest on tegelikult väga kahju. Võtan natuke hoogu ja toon täna kaks tõsist tegijat teieni. Need kaks ettevõtet ei ole mind kunagi alt vedanud ja olen saanud alati seda mida tahtnud. Vahel ka viimasel minutil ja peale tööaega, aga siit nad tulevad:

RT AUHINNAD - Ettevõtte, kes mõistab mu soove kinnisilmi ja annab endast alati kõik, et tulemus oleks viimase peal. Kuna mulle karikad eriti ei meeldi, siis olen valinud auhindade materjaliks klaasi. Ja klaasi RT Auhinnad töödelda juba oskab. Selle ettevõtte käest tulevad kõik Seiklusministeeriumi auhinnad. Ja kiiresti tulevad, viimasel hetkel tulevad, alati tulevad! Viimase 4 aasta jooksul pole ma pidanud kordagi pettuma ja ma loodan, et meie koostöö jätkub ka tulevikus. Aitäh Ria ja Ülar. RT Auhinnad koduleht asub: www.auhinnad.ee ja nad ise pesitsevad Tallinna Kesklinnas Rävala 19.

Teostus ja disain - RT Auhinnad 

Teostus ja disan taaskord - RT Auhinnad

Teine ettevõtte keda ma väga kiita tahaks on AFF OÜ. Seda ettevõtet iseloomustavad sõnad väike, töökas, kohusetundlik. Ka sellest ettevõttest olen ma saanud alati seda mida tahan. Lisaks suudavad nad tõelisest s*tast teha päris söödava saia. Ja seda päris mõistliku hinna eest. AFF-st tulevad kõik Seiklusministeeriumi kleepsud. Ka selles ettevõttes toimub mõistmine lennult ja vaja on vaid kaubale järele minna. Ainuke miinus selle ettevõtte juures on suhtlus(vb mõistame üksteist nii hästi, et ka see toimub lennult). Kui ma kavandi saadan, siis ei tea ma kunagi, kas see ka kohale jõudis. Samuti ei tea ma millal kleepsud valmis saavad. Keegi mulle meili vastu ei saada. Kui kokkulepitud päev on käes, siis lähen kohale ja oh imet. Siiamaani olen kõik kleepsud sealt õigeaegselt kätte saanud. Saatsin eelmise nädala lõpus trükki laupäevase Rajaajaja karikasarja viimase etapi kleepsu. Hiljemalt homme peaks selle kätte saama. Eks näis, kas saan. Infot selle kohta, et kas see kohale jõudis, millal valmis saab ja kas sellega aega tegeleda on, pole ma saanud :) Nad lähtuvad vist kõnekäänust: Vähem möla rohkem tööd! AFF-i koduleht asub: www.aff.ee ja nad ise asuvad Tondi Ärikeskuse taga punases putkas.

Kas see kleeps on homseks valmis? Loota võib, et on!

Tahaksin kõigile südamele panna, et kui keegi teeb head tööd, siis kiitke teda. Öelge paar ilusat sõna ja tunnustage ta ponnistusi, sest suvalisi KÄKIMEISTREID on kõik kohad täis! Kommentaarides võid anda märku oma positiivsetest kogemustest ja ka käkimeistritest kellest peaks kaarega mööda käima.